Sokratesest.

See tekst on algselt kirjutatud analüüsides Sokratese ja Kritoni dialoogi. Muidugi tahaks ma ka veel öelda, et Sokrates oli ala sellin klemm, et poisid tüdrukud võtame pastaka ja paberi välja, ma hakkan nüüd pärleid pilduma. Ise Sokrates ju midagi kirja ei pannud.
Sokrates, antiikfilosof, kes tõe nimel ei olnud valmis üksnes elama, vaid ka surema ütles kord: “Vaata sa seda kitsast ust ja jalgteed, mis selle juurde viib – see ei ole rahvast täis. Vaid mõned üksikud käivad mööda seda teed, sest see on nii halvasti nähtav, konarlik ja kivine. Kuid see on tee, mis viib tõelise distsipliini juurde.”
Erinevalt varasematest filosoofidest ei pööranud ta põhitähelepanu maailma tekkimisele, vaid sellele, kuidas inimene oma elus käituma peaks. Peatähelepanu pööras ta eetikaprobleemidele, ta väitis, et voorus ja teadmine on lahutamatud, seepärast toimib ainult tark inimene õigesti ja õiglaselt. Sokrates arvas, et inimene saab käituda õigesti vaid siis, kui ta teab, mis on õige. Vapper saab olla ainult see, kes teab, mis on vaprus, õiglane see, kes teab, milles seisneb õigus jne. Need, kes seda ei tea, võivad õigesti käituda ainult juhuslikult. Kes mõistab, mis on headus, see halba ei tee. Halb käitumine tuleb üksnes teadmatusest. Samas leidis Sokrates, et inimesed sageli vaid arvavad, et teavad asju, mida nad tegelikult ei tea. Sokrates ei pidanud lugu Ateena demokraatlikust riigikorrast. Ta arvas, et riiki peaksid juhtima ainult targad ja asjatundlikud mehed, mitte aga lihtrahvas, nagu Ateenas kombeks.
Niisiis võib väita, et Sokrates jäi oma veendumustele truuks, sest kirjatükis mainib ta Kritonile, et ta oleks võinud valida ju pagenduse aga ta ei teinud seda, siis miks peaks ta praegu põgenema.
Siinkohal meenub mulle kohe üks Nõukogude aegne anektoot, kus II maailmasõja ajal punaarmee kaevikus sakslaste pealetungi ajal ütleb reamees Ivanov leitnant Sidorovile: ‘’Seltsimees leitnat meie kuulipildujas lõppesid padrunid.’’ Seepeale küsib leitnant:’’ Reamees Ivanov olete kommunist?’’ Ja kuulipilduja tärises edasi. Kui sa oled valinud korra ja riigi, kus elada, siis teeni seda, meeldib see sulle või mitte, kui partei ja valitsus käsib kuulipildujaga tanki puruks lasta,siis pead sa seda ka tegema. Muuseas Nõukogude aegsetes sõjafilmides ei kahelda partei otsustes, sest igaüks teadis, et parties on need kõige targemad, vapramad üllamad jne, kuigi tegelik elu näitas vastupidist, et just parties olid suurimad idioodid. Seega võiks just nagu arvata, et Sokrates oli kommunist, kuid vaevalt, et tal sellisest korrast ettekujutus oli ning, siinkohal meenub mulle äsja loetud J.R.R. Tolkeni lõpetamata romaan ‘’Silmarillion’’, kus haldjad valivad endale juhtideks just kõige targemad, vapramad ja üllamad. Nende mõõgad on teravad ja pikkad nende teod on üllad nad valitsevad oma riiki kahjustamata kellegi huve, nad võitlevad kurjusega, mis tahab hävitada nende piiritut loomingulist ilu ja mis põhiline nad on ustavad oma tarkadele juhtidele. Ma arvan, et Tolken on oma teostes just pöördunud Sokratese õpetuste poole, ta arvab, et haldjad on need olevused, kelles peitub tarkus,julgus ja üllus, sest inimesed on reetlikud kasuahned jne. Tolkeni teostes on haldjatest kuningad ausad, nad väärivad oma positsioone, nad ei kasuta oma hierarhilist asetust, mitte rikastumiseks vaid riigi ja rahva teenimiseks.
Niisiis leiab Sokrates oma vestluses, õigemini küll selgitustes Kritonile, et kuna inimkonda või riiki või mida iganes moodustist juhivad targad, arukad ja üllad inimesed, ning need targad on ka sinu iidoliteks, kelle arvamustest sa hoolid, seega pole sul põhjust nende otsustes kahelda.
Samas jääb mulle isiklikult arusaamatuks tõik, et eelpoolmainituna Sokrates just hästi ei suhtunud Ateenas valitsevasse korda, siis miks ta ei valinud pagendust või ei põgenenud Kritoni soovitustel, sest tema otsuseid ei langetanud tema mõistes targad ja õiglased inimesed. Siinkohal võib paraleele tõmmata kommunistliku esiluuletaja Majakovskiga, kes nähes riigikorra mõtetust lasi enda maha, seega ka Sokrates võib olla oli väsinud tuuleveskitega sõdimast ja nähes oma deeside mittetäitumist, mis ajapikku hakkasid võtma mõtetuse ilmet,lihtsalt lasi enese ära tappa.
Lõpetuseks:
Sokratese järgi maailmakord näeks välja järgmine: valitsevad targad ja asjatundlikud mehed ( jättes siiski mainimata antud kontekstis, kuidas seda tarkust ja asjatundlikust määrata) ning ülejäänud kuuletuksid neile ilma küsimusteta, sest valitsev klann on tark ja teeb tarku ja asjakohaseid otuseid. Põhimõtteliselt on Sokratese vestluses mainitud kord totalitarism ainsa vahega, et vähemuse tahte pealesurumisel enamusele ei kasutata terrorit vaid siis tarkust, mida enamus peaks võtma tõepähe ja pimesi uskuma.