Alfons Vilhelm Robert Rebane.

Eluloost
Alfons Vilhelm Robert Rebane (tuntud, kui Alfons Rebane) sündis Valgas 24. juunil 1908.a klaverivalmistaja esimese lapsena. Tema vanaema oli lätlane. 1911.a suri tema ema, Helene, tuberkuloosi. Seejärel abiellus isa ema õe, Olgaga. Alfons alustas kooliteed Valgas, kuid 1920.a kolis perekond Narva, kus Alfons asus õppima Narva Vene Gümnaasiumi. Legendid räägivad, et juba siis oli ta armastanud väga omatehtud sõduritega sõjamänge mängida. Alfons lõpetas gümnaasiumi 1926.a ja asus sama aasta septembrist õppima Sõjakooli. 1929.a lõpetas Rebane Sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks. Esimeseks teenistuskohaks sai Soomusrongirügement Tapal. 1931.a abiellus Rebane Agnia Soometsaga, kellega tal sündis ainuke laps Tiiu, kes aga suri varakult. 1933.a ülendati Rebane leitnandiks. 1935.a viidi ltn Rebane üle Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks. Tema elukohaks sai Antsla. Siin oli tema peamisi ülesandeid laskealase tegevuse ja võistluste korraldamine. Ka ta ise oli eeskujulik laskur. 1937.a avati ltn Rebase eestvedamisel Viljandis lasketiir. Kaitseliidus teenis Rebane välja ka oma esimesed aumärgid. 1939.a sügisel viidi ta üle KL Lääne Malevasse Lihula komandandiks, kus tema ülesandeks sai suhtlemine ja side pidamine Eestisse saadetud Punaarmee üksustega. Teenistuse kõrvalt andis Rebane ka Lihula Reaalkoolis riigikaitseõpetust. Peale Kaitseliidu likvideerimist 1940.a juunis, viidi ltn Rebane 1. augustist 1940 üle Tallinnasse Auto-Tankirügementi kergetankirühma ülemaks. 25. oktoobril saadeti ta erru. Seejärel töötas Rebane Lasnamäel ehitustöölisena kuni 1941.a maini, mil läks Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem alanud Suvesõjas sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. Juuli lõpul organiseeris Rebane Loobu metsavaheteel Punaarmee kolonnile eduka varitsuse. Peale Virumaa vallutamist sakslaste poolt 1941.a suve lõpuks, sai Alfons Rebane 11. augustil kohapeal formeeritava Virumaa Omakaitse ülemaks. Juba 1. septebril astus ta aga Saksa Armee teenistusse. Ta määrati Rakveres formeeritava Sicherungsgruppe 184 15. kompanii ülemaks. Ilmselt omistati talle ka Saksa auaste Oberleutnant. Talveks viidi kompanii Gatshina´sse, kus teostati väljaõpet. Seejärel oli suusakompaniiks saanud kompanii võitluses partisanidega eri teenistuskohtades Põhjarinde tagalas. Pepino´s või Kertsevo´s oli üksusel partisanidega ka suuremaid kokkupõrkeid. 01.01.1942 ülendati Rebane Hauptmanniks. Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3-ks idapataljoniks. 1942.a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944.a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni Volhovi-Novgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi, päästa palju Saksa väeosi ümberpiiramisest ja tuua ka oma pataljon lahingutest välja. Nende lahingute eest autasustati teda esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga. Peale raskeid lahinguid Venemaal, toodi pataljon Eestisse ja liideti vastu isikkoosseisu tahtmist formeeritava 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiga. Märtsi algul osales Rebane veel oma pataljoniga võitlustes Krivasoos, kust murdis välja piiramisrõngast. Ta ise komandeeriti märtsis piirikaitserügementide taktikaliseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi "Nord" Eesti ohvitseride kooli juurde.
Juunikuus 1944 sai Rebasest 47. SS-vabatahtlike rügemendi 2. pataljoni ülem. Pataljoniga taandus ta üsna edukalt Narva jõelt Tannenbergi liinile Sinimägedes. Suve lõpul suunati Rebane koos pataljoni ja formeeritud omanimelise võitlusgrupiga Lõuna-Eestisse. Punaarmee rünnaku tulemusena septembris jäi Rebane koos oma võitlusgrupiga Emajõe ääres piiramisrõngasse, kuid suutis sellest välja murda. 24. septembril ületas ta oma järele jäänud meestega Eesti-Läti piiri. Edasi koondati alles jäänud Eesti ükused Ülem-Sileesiasse Neuhammer´isse, kus Rebane määrati 46. relvagrenaderide SS-rügemendi ülemaks. Vahepeal ülendati ta ka SS-Obersturmbannführeriks. Jaanuaris suunati Eesti diviis rindele Oppelni alla. Märtsiks oli kogu kohapealne Saksa korpus jäänud piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus piiramisrõngast välja murda. Väljamurdmise käigus sai surma aga diviisiülem brigf Augsberger, keda Rebane lühiajaliselt asendas. Peale piiramisrõngast väljatulekut pidi ta aga uuesti piiramisrõnga sisse tagasi minema, et tuua välja sinna sisse jäänud korpuse juhtkond, mis ka õnnestus. Selle eest esitas korpuse ülem kindral Koch-Erlach ostuf Rebase tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Märtsis ülendati ta SS-Standartenführeriks. Peale lahinguid koondati diviis Balkenheim´i täiendamisele. Aprillis oldi jälle rindel - Schönau rajoonis. 9. mail autasustati Rebast Raudristi Rüütlirisrtiga tammelehtedega. Peale sõja lõppu õnnestus staf Rebasel jõuda lääneliitlasteni ja end vangi anda. Läände oli õnnestunud jõuda ka tema perekonnal.
1947.a asus Rebane Saksamaalt Inglismaale, kus astus Briti luure teenistusse. Ta üritas toetada ja organiseerida vastupanuliikumist Eestis, kuid see ebaõnnestus, tänu KGB edukale tegevusele. Seetõttu tuli Rebasel 1960.a luuretöölt lahkuda. Ta töötas ühes tehases öövahina ja asus 1961.a ümber Saksamaale Augsburg´i, kus võeti Saksa luure teenistusse. 1965.a alustati Eesti NSV-s Rebase vastu tagaselja kriminaalasi, mis jäi avalikustamata, kuna ei suudetud tõestada mingeid sõjakuritegusid. 1975.a sai ta teada endale sõja viimasel päeval omistatud kõrgest autasust. Alfons Rebane suri Saksamaal Augsburg´is 8. märtsil 1976 kopsuvähki. Ärasaatmine toimus 12. märtsil Westfriedhof´i krematooriumis Augsburg´is. Kohal oli ka Saksamaa LV Bundeswehr´i Oberstleutnant, kes esindas kaitseminister H. Leber´it. 1999.a suvel maeti Alfons Rebane ümber Tallinna Metsakalmistule.
Iseloomujooni
Alfons Rebane oli väga austatud väejuht ja esmaklassiline strateeg. Oma sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel läbi murda 15 -st piiramisrõngast (kotist). Ta oli sõdurite seas väga lugupeetud, kuna suutis nad pea alati lahingutest välja tuua. Samal põhjusel pälvis ta ka sakslastest sõdurite austuse. Sõdurid pidasid Rebast sageli oma meheks. Tema käitumine ja ütlused sisendasid meestesse alati otsekui erilist jõudu. Sakslastega olid Rebase vahekorrad üldiselt üsna head ja ta hindas neid, kui sõjamehi. Pikka aega kandis ta vimma aga SS-i vastu, soostudes sellega lõpuks liituma ilmselt vaid tänu survele-manitsusele perekonna poolt. On teada, et ta ei pidanud lugu paberimajandusest ja muust bürokraatiast, ignoreerides sageli ülearuseina tunduvaid reegleid. Ta oli alati kainelt kaalutlev, rahulik ja julge. Hulljulgust pidas Rebane aga samaväärseks argusega. Teda peetakse üheks legendaarseimaks eestlasest väejuhiks ja parimaks eestlasest väejuhiks 2. maailmasõjas. Staf Rebane üks kahest välismaalasest, kes SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üldse kõrgeimaks sõjaliseks autasuks, mida ühele eestlasele kunagi omistatud.
Ja veel Alfons Rebasest
...mehest kellest sai legend oma eluajal on jäänud oma rahvale ja relvavendadele meelde kui vapruse ja üllameelsuse võrdkuju. Lihtsalt sõjamees kes tundis antipaatiat nii kommunismi kui ka fašismi vastu, geniaalne strateeg kes iialgi ei alahinnanud ega halvustanud oma vastast. Hulljulgust pidas ta samaväärseks argusega, kavalust ja leidlikust aga hindas kõrgelt. Palju kordi päästis tema eriline väepealiku anne terveid armeegruppe hävingust, 15 korral murdis ta koos oma võitlejatega välja piiramisrõngaist. Rebane ja rebasekutsikad, vanade lõukoerte pataljon, nii tunti neid mehi, kes võitlesid selle legendaarse sõjamehe juhtimise all. Tema kohta on kirjutatud, et talle meeldis meeletu ülemvõimu vastu teeriste kaitsta ja külasid vallutada ja vaenelasi kotti ajada ja kui vaja, ise koos oma sõduritega kotist välja murda, kui kõik ümberringi hävis. Aga seda ei mäleta keegi, et ta oleks olnud toores, jõi küll vahel ja ajas roppu juttu, aga see oli midagi muud. Kui oleks Vabadussõda, jäänuks Laidoner ja soomusrongide komandörid tema kõrval üpris haledasse valgusesse- selline rindevõitluse ekspert oli Alfons Rebane. Niisugust teist eesti sõjameest pole enne ega pärast teda sündinud.
Eesti Kaitsevägi
Peale Tondi sõjakooli lõpetamist sai Alfons Rebase esimeseks teenistuskohaks 1929. aastal Tapa soomusrongide rügement.1935. aastal määrati ta Viljandi Kaitseliidu Sakala maleva instruktoriks. Rebase peamine töö kaitseliidus oli lasketreeningute juhtimine ja võistluste korraldamine, samuti oli märkimisväärne tema laskealane töö koolinoortega. Neil aastail oli Sakala malev laskmises väga kõrgel tasemel, omajagu teeneid selles oli ka Alfons Rebasel, kelle eestvedamisel korraldati võistlusi teiste Eesti malevatega, sageli ka lätlastega.Saatuslikul 1939. aastal määras Sõjaministeerium Rebase Lihulasse komandandiks,Eesti väeosade likvideerimise ajal oli ta Tallinna autotankirügemendi kergetankirühma ülem.
Lahingud Idarindel
Sõja puhkedes alustas Alfons Rebane oma võitlust punavägedega Virumaa metsades.Saksa armeega liitus ta 1941. aasta septembris ja koos oma kompaniiga täitis ta mitmeid teenistusülesandeid Krasnoje Selos, Peipinos. Esialgu kasutas saksa armee eestlasi põhiliselt valveteenistuses, oli ka kokkupõrkeid partisanidega. Esimene suurem lahinguülesanne viis Alfons Rebase ja tema mehed jaanuaris 1942 Volhovi rindele tõkestama II Vene löögiarmee läbimurret. Rebase ja tema meeste kaasabil suleti Volhovi “katlasse”14 punaste diviisi ning 7 tankibrigaadi. Augustis määrati ta 658. Idapataljoni ülemaks. See lahinguüksus sai rahva seas tuntuks kui Rebase ja rebasekutsikate, vanade lõukoerte pataljon.Veebruaris 1943 viidi pataljon taas Volhovi rindele, kus Kolpino küla juures takistati punaarmee katseid ära lõigata 18.Saksa armee Narva suunalt. Oleks vastase läbimurre õnnestunud, seisnuks venelased juba sama aasta märtsis Narva all. 1944. aasta jaanuariks oli pataljon üle viidud Volhovi jõe idakaldale, kus punaarmee suurpealetungi ajal katsid mehed sakslaste taandumist. On kirjeldatud ühte lahingut paljudest kus vaenlane kaotas tohutul hulgal elavjõudu, Rebasel oli küll autotäis haavatuid, aga mitte ühtegi langenut. Ilmnes tema oskus hoida oma mehi ja tuua neid tervena välja võimatutena näivatest olukordadest, lisaks päästis ta mitmel korral Saksa väeosad ümberpiiramisest.
Nende lahingute eest esitas Saksa väejuhatus Alfons Rebase esimese eestlasena Rüütliristi saamiseks. Veebruari alguses sai Rebane teada, et Punaarmee on jõudnud Narva lähedale, ta palus väejuhatust viia tema ja veel mõned eestlastest koosnevad pataljonid üle Eestisse.
Waffen-SS ja Eesti Teine Vabadussõda
Eesti meestest koosnevate pataljonide määramise 20. SS-diviisi koosseisu pidi peaaegu lõpetama Alfons Rebase sõjaväelase karjääri. Wehrmachti ohvitserina ei tahtnud ta midagi kuulda oma pataljoni liitmisest Franz Augsbergeri diviisiga. Tema algsele plaanile jätta kõik sinnapaika ja minna Soome, tõmbas kriipsu peale tõsiasi, et punaväed olid jälle Eestisse jõudnud ja juba sõdisid Virumaal. Samuti ei saanud ta saatuse hooleks jätta oma pataljoni, neid vapraid mehi, kelle kõrval oli ta edukalt sõdinud punaste hordide vastu. Pealegi oli eestlaste jaoks juba alanud Eesti Teine vabadussõda, sakslaste kaasabil loodeti saavutada riiklik iseseisvus. Nii saigi Alfons Rebasest 47. rügemendi II pataljoni ülem.Selleks ajaks oli Punaarmee koondanud Narva alla umbes 200 000 meest. Jõe ääres II vene löögiarmee vastas seisis Rebane oma meestega ja püüdis vaenlast takistada jõge ületamast. Saksa luure oli punaarmee rünnaku suunaga eksinud ja pannud Eesti sõjamehed võimatusse olukorda. Lennukid ja suurtükid saatsid tuhandeid tonne pomme ja mürske kaitsjatele kaela, seejärel ründas jalavägi mitmekümnekordse ülekaaluga elavjõus. Üle jõe tulevaid punaväelasi ei suutnud miski peatada, olukorda raskendas veel sakslaste paanika. Rebane sai käsu taanduda Tannebergi liinile-Sinimägedesse, kus koos teiste eestlastest koosnevate pataljonidega peatati punaarmee suurrünnak. Need lahingud olid oma ägeduselt võrreldamatud ükskõik milliste II maailmasõja lahingutega, mõningatel andmetel hukkus Narva all 120 000 punaarmeelast. Eestlastest teenisid nende lahingute eest Rüütliristi obersturmbannführer Harald Riipalu ja sturmbannführer Paul Maitla, hukkus Alfons Rebase parim sõber hauptsturmführer Georg Sooden…Need vaprad mehed võitlesid ja langesid oma kodumaa eest, võitlus kommunismi vastu oli see, mis neid ühendas ja innustas.
Tammelehtedega Rüütlirist sõja lõpul
1945. aasta jaanuariks olid punaarmee ületanud Oderi jõe ja märtsi alguseks oli Rebase pataljon jäänud Oppelni all piiramisrõngasse. Pärast ägedaid lahinguid õnnestus Rebasel oma mehed “kotist” välja tuua. Peale väljatulekut pidi ta isiklikult sinna tagasi minema ja tooma välja ka korpuse juhtkonna, see õnnestus hiilgavalt. Korpuse ülem kindral Koch-Erpach esitas Alfons Rebase selle kangelasteo eest Tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Saatuse tahtel sai ta oma kõrgest autasust teada alles 30 aasta pärast.
Rebase pataljoni võitlejate saatus kujunes erinevaks,osa langes Elbe jõe taha minnes tšehhide kätte, osa pääses vabasse maailma andes end ameeriklastele vangi. Pääsenute hulgas oli ka Alfons Rebane.
Epiloog
Alfons Rebane suri 8.märtsil 1976.aastal. Ülipingeline elu, millest tõenäoliselt võis areneda parandamatu vähkkasvaja, lõpetas varakult sõjasangari maise teekonna. Teda olid 12.märtsil Augsburgi Westfriedhofi krematooriumi kabelist ära saatmas omaksed, relvavennad, samuti Saksamaa kaitseministeeriumi esindajad.Tunnustatuima Eesti sõjamehe säilmed sängitati kodumaa mulda 26.juunil 1999. aastal Tallinnas Metsakalmistul.
SS-Standartenführer Alfons Vilhelm Robert Rebase autasud
Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes mit Eichenlaub (Raudristi Rüütlirist tammelehtedega)
Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes (Raudristi Rüütlirist)
Eisernes Kreutz I Klasse (I klassi Raudrist)
Eisernes Kreutz II Klasse (II klassi Raudrist)
Infanterie-Sturmabzeichen in Silber (hõbedane Jalaväe Rünnakumärk)
Medaille “Winterschlach im Osten 1941/42” (Talvelahingud idas 1941/42 ehk Idamedal)
Kaitseliidu II klassi Valgerist
Aizsargs (Läti Kaitseliit) Teeneterist
Auastmed:
Nooremleitnant 1929
Leitnant 1933
Oberleutnant 09.1941
Hauptmann 01.1942
Major/ SS-Sturmbannführer 06.1943
SS-Obersturmbannführer 08.1944
SS-Standartenführer 03.1945