Hando Ruus.

Eluloost
Harald-Ferdinand Ruhs sündis 16. mail 1917.a Tallinnas politseiniku ja hilisema mereväeohvitseri pojana. 1.09.1923 asus Harald-Ferdinand õppima Tallinna I Algkooli. Peale algkooli lõpetamist jätkas ta haridusteed Riigi Kunstikoolis prof Günther Reindorf´i andeka õpilasena. Kunstikooli lõpetas ta 1938.a ja läks seejärel ajateenistusse 10. üksikusse jalaväepataljoni Tallinnas. 1939.a muutis ta oma nime Hando Ruus´iks. Samal aastal asus ta õppima Sõjakooli aspirandikursusele, mille lõpetas laskuri erialal 1940.a ja suunati 1. jalaväerügementi. Ajateenistuse lõpetas Ruus 09.1940.a. Peale sõjaväeteenistuse lõpetamist jätkas ta õpinguid kunstikoolis meistriklassis, mille lõpetamisel 1941.a kevadel omandas rakenduskunstniku kvalifikatsiooni. 1941.a hoidis Ruus kõrvale Vene mobilisatsiooni eest, varjates end 21 päeva metsas. Peale Eesti ala vallutamist Saksa vägede poolt, astus ta Saku Omakaitsesse. 16. septembril 1941 astus ta aga Viljandis formeeritavasse 38. politseipataljoni (Schutzmannschafts-Bataillon 38), kus sai 2. kompanii 2. rühma ülemaks. Peale väljaõpet jaanuaris-veebruaris suunati politseipataljon Venemaale Luuga-Novgorodi raudteed valvama. Oktoobris 1942 valiti pataljonist paarkümmend meest formeeritavasse Eesti SS-Leegioni saatmiseks. Valitute hulgas oli ka Leutnant Hando Ruus. Ruusist sai rühmaülem leegioni 1. pataljonis. Märtsi lõpus 1943 suunati 1. pataljon, nimetatuna ümber "Narwa´ks", 5. SS-vabatahtlike soomusdiviisi "Wiking" koosseisu ja saadeti Ukrainasse, kus jätkus väljaõpe. Ustuf Ruus oli pataljoni 2. kompanii 2. rühma ülem. 19. juulil asus pataljon ägedasse tõrjelahingusse Andrejevka küla juures. Sellele järgnesid Hadnitsa lahingud. Nende lahingute eest sai Hando Ruus teise eestlasena I klassi Raudristi. Valki lahingute ajal määrati Ruus peale 3. kompanii ülema langemist tema asemele. Veebruari algul sai ta aga Olshanas haavata ja viidi vahepeal tekkinud Korsuni piiramisrõngast lennukiga välja. Kuu aja pärast oli Ruus Riia haiglast Eestis, kus ta suundus oma pruudi juurde Kosele. Tsherkassõ kotist välja murdnud pataljoni järelejäänud koosseis koondati Poolasse Lublin´isse, kust see märtsis Eestisse toimetati. Hando Ruus saadeti eelnevalt tutvuma Narva rindega ja sealt tagasi naastes tuli ta oma pataljoni eshelonile Tapale vastu. Koos sõideti Tallinna, kuhu jõuti 20. märtsil 1944. Tallinnas toimus pataljonile pidulik vastuvõtt ja isikkoosseisule anti 3 nädalat puhkust. Peale puhkust suunati "Narwa" pataljon Kehrasse täiendamisele ja väljaõppele ning formeeriti kevadel ümber Eesti 20. SS-vabatahtlike diviisi luurepataljoniks (SS-Füsiljerbataillon 20). 1.04.1944 abiellus Ruus Kosel Salme Kurg´iga, kellega tal sündis 31.12.1944 tütar Hille-Mai. Abikaasa viibis Eestis sageli ka oma mehe juures rindel. 20.04.1944 ülendati äsja pataljoni adjutandiks määratud Ruus obersturmführeriks. 4. juunil suunati väeosa Narva rindele. Juulis osales füsiljeerpataljon 20 Auvere juures venelaste suurrünnaku tõrjumisel ja Sinimägede kaitselahingutes. Peale pataljoniülema O. Ruut´i langemist, sai ostuf Ruus pataljoniülema kohusetäitjaks. Tema juhtimisel osales füsiljeerpataljon augustis Krivasoo lahingutes. Septembritaandumise segaduses õnnestus Ruusil oma pataljon suuremalt osalt koos hoida ja Krivasoost välja tulla, kuid Ambla juures õnnestus ühel Punaarmee väeosal pataljoni üks osa aga sisse piirata ja valesid kasutades alla andma meelitada. Muude hulgas langes vangi ka pataljoniülem ise. Peale vangi langemist ülendati Ruus veel hauptsturmführeriks ja sai ainsa eestlasena 30.12.1944 Saksa Kuldristi kavaleriks (anti tavaliselt välja, kui peale I klassi Raudristi saamist oli sooritatud veel kolm samaväärset kangelastegu). Ta ise sellest aga enam teada ei saanud. Ruus paigutati koos teiste vangidega algul Tallinnasse Kopli laagrisse, hiljem Kohtla-Järve vangilaagrisse, kus ta haigestus kopsupõletikku. Seejärel viidi ta Gatshina haiglasse ja sealt edasi Leningradi. Leningradis mõistis "Smertsh´i" kohus Ruusi 31.03.1945 mahalaskmise läbi surma edasikaebamise õiguseta. Otsuse täideviimise kohta pole andmeid, kuid eeldatavasti viidi see samas ka täide. Samal päeval anti käsk tema isikliku vara konfiskeerimiseks Eestis. Koos vara konfiskeerimisega läks kaotsi ka enamus kunstnikutöödest. Osa väheseid säilinud töid on hävitamise vältimiseks abikaasa poolt üle signeeritud. Ruusi ema saadeti aprillis Siberisse, kust ta jaanipäevaks 1946 tagasi Eestisse põgenes ja tegutses kuni surmani Suure-Jaani lähedal metsavennana. Hando Ruusi matmiskoht on teadmata.
Iseloomujooni
Hando Ruus oli rõõmsameelne, optimistlik ja elavaloomuline inimene. Ta oli hinnatud juht ja kamraad ning alluvate seas erakordselt populaarne ja legendaarne ülem. Teda on kirjeldatud, kui otsusekindlat, julget, usaldusväärset ning maastikku ja olukorda tundvat ohvitseri. Ta oli andekas kunstnik, kuid see anne jäi tänu sõjale rakendamata. Tuntud hüüdnime "Tou" sai ta endale selle sõna sagedase kasutamise pärast ("Paneme vankale ühe tou"). Wehrmacht´i teenistusse olevat ta astunud 1941.a vabatahtlikult, maksmaks kommunistidele-venelastele kätte arreteeritud isa eest.