Jõulud.

Käes on jälle see kuu, mis tähistab ühe aastaringi lõppu. Lumi üldise kliimasoojenemise valguses maha ei saja, kuid ega siis talvekuulutajatest kaubamajad sellest hooli, aknad topitakse valget vatti täis, et paistaks lume moodi, sinna vahele kuused ja väikesed mehikesed-käes on jõulukuu.
Kui 1991-1993 aastani olid jõulud talutavad,kuna polnud jõudnud veel ära tüüdata, siis alates 94 aastast vihkan neid pühi. Ma ei saa ühest asjast aru, inimesed muutuvad jõulude tulekuga nii heaks, andestavaks jne, ülejäänud aasta nagu kohe võiks ja peakski olema ilge siga. Telekast ei tule muud, kui mingeid romantilisi või siis väikese jänkupoisi päästmise filme. Kõik lapsed topitakse päkapiku moodi riidesse ja ka enamus suuri st. täiskasvanud inimesi arvab, et punase nn. päkapiku mütsiga on mööda maailma jube lahe ringi tuuseldada.
24-26 detsembrini kohe vägisi tekib tahtmine olla islami usku, ei pea ehtima totakat kuuske, ei pea lugema luuletusi purjus jõulumehele, kes on jubedalt onu Oskari näoga, kes ennem lauas ahnelt verivorste vitsutas ja konjakit peale jõi. Teisest küljst loomulikult om meile 2 puhkus, sest kristlikus maailmas oleme ausad 20 detsembrist kuni 6 jaanuarini ei toimu mitte midagi.
Põhimõtteliselt ma saan vist aru, et mul on jõulu stress ja nii juba 11 aastat järjest.
Väikestele mudilastele, kes seda loevad, paar ilusta luulerida, mida võite teid tüütama tulnud jõuluvanale lugeda:

Olen väike tige koma,
kõik, mis näen on minu oma,
hammbad sisse, küüned taha,
tõmban kohe rajalt maha
Võltsin valetan ja tüütan,
petan, luristan ja süütan,
torgin katki õhupalle,
lõhun kampsuneid ja salle.....
***
Näärivana näärivana,
Kuhu panid Jõuluvana?
Siberisse saatsin vist,
Et ei olnud kommunist.
***
Tuba täis on verist vatti,
Jõulumees sai vastu tatti.
Päkapikul jõuluime,
Enne nägi nüüd on pime.
Lumehelbekene leinas,
Ripub hangupidi seines.