Kõik on suhteline!

Jaani nina on Jüri perses. Mõlemal mehel on nina perses, kuid Jüril on suhteliselt parem olukord. Niisiis, kõik on suhteline, ehk siis kui üks ennast humanitaarinteligendiks pidav noormees arvab, et maailmas on need inimesed head, kes ei tee teistele liiga on hoolivad, aitavad hädasolijaid ja mina kui ehtne parempoolne rahaahne kapitalist arvan, et head inimesed on need, kes teenivad sitaks pappi, siis on meil ju mõlemal õigus. Suhteline on vaid väärtushinnangute alguspunkt, millele me ehitame üles kõik muu.
Kõik siin ilmas on kinni meie väärtushinnangutes, nendes iidolites, kes valgustavad teed meile me eluteel, kui meie iidoliks on raha, börs, kasum, siis tunneme rõõmu sellest, kuidas kroonid mühinal meie tasku kukuvad. Kui meie iidoliteks on altruism, heategevus, hoolivus, siis tunneme rõõmu, kui saame anda endast kõik, saamata vastu midagi materiaalset, kui siis vaid sära nende silmades, kellele selle endast kõik andva teo tegime. Mis on õige mis on vale, mõlemad iidolid on õiged, sest ei ole olemas absoluutset tõde, mis oleks õige mis vale.
Aasta lõpp sunnib alati vaatama tagasi, mis sai tehtud, mis ees. Alati küsin endalt, kas kõik mis tahtsin teha sai tehtud, alati on midagi, mis jäi tegemata ja alati on asju, mis võiks olnud olla olemata.
Aeg ei ole konstantne nagu arvas Newton, kui saabub 24 detsember, siis just nagu aeg peatuks ning 6 jaanuari saabudes pääseb valla tammi tagant, algab uus aasta, kellele parem kellele halvem eks paistab.

Elu on komöödia neile, kes mõtlevad, tragöödia neile, kes tunnevad.