Kõik on suhteline!

Jaani nina on Jüri perses. Mõlemal mehel on nina perses, kuid Jüril on suhteliselt parem olukord. Niisiis, kõik on suhteline, ehk siis kui üks ennast humanitaarinteligendiks pidav noormees arvab, et maailmas on need inimesed head, kes ei tee teistele liiga on hoolivad, aitavad hädasolijaid ja mina kui ehtne parempoolne rahaahne kapitalist arvan, et head inimesed on need, kes teenivad sitaks pappi, siis on meil ju mõlemal õigus. Suhteline on vaid väärtushinnangute alguspunkt, millele me ehitame üles kõik muu.
Kõik siin ilmas on kinni meie väärtushinnangutes, nendes iidolites, kes valgustavad teed meile me eluteel, kui meie iidoliks on raha, börs, kasum, siis tunneme rõõmu sellest, kuidas kroonid mühinal meie tasku kukuvad. Kui meie iidoliteks on altruism, heategevus, hoolivus, siis tunneme rõõmu, kui saame anda endast kõik, saamata vastu midagi materiaalset, kui siis vaid sära nende silmades, kellele selle endast kõik andva teo tegime. Mis on õige mis on vale, mõlemad iidolid on õiged, sest ei ole olemas absoluutset tõde, mis oleks õige mis vale.
Aasta lõpp sunnib alati vaatama tagasi, mis sai tehtud, mis ees. Alati küsin endalt, kas kõik mis tahtsin teha sai tehtud, alati on midagi, mis jäi tegemata ja alati on asju, mis võiks olnud olla olemata.
Aeg ei ole konstantne nagu arvas Newton, kui saabub 24 detsember, siis just nagu aeg peatuks ning 6 jaanuari saabudes pääseb valla tammi tagant, algab uus aasta, kellele parem kellele halvem eks paistab.

Elu on komöödia neile, kes mõtlevad, tragöödia neile, kes tunnevad.

Riigiametitest- monopool, teen mida tahan, millal tahan ja kuidas tahan.

Kellel meist poleks ebameeldivaid kogemusi, kui sisened ükskõik millisesse riigiametisse. Tegelikult hakkab see ka kehtima juba suurfirmade kohta nagu Hansapank, Rimi, Prisma , T Market ja Elion. Teenindajad või need, kes peaksid sind teenindama vahivad sulle sihukese näoga otsa just kui sa segaksid neid. Selleks, et edaspidist mõista loe seda .
Mul on tunne, et lihtsam on metsikule kassile rehaga võid persse ajada, kui riigi ametist saada korraliku teenust. Ma olen sügavalt veendunud, et kui tahad kvaliteetset fixvõrgu telefoni teenust ära pöördu Elioni, ma pöördusin, 1 kuu ootasin ja siis saabus 1 sossepp, kes suutis 2 tunnise ühendamise järel ikka valesti ühendada. Ootasin veel 2 nädalat, siis saadeti kaks tola, kes 3,5 tundi ühendasid noh sai enam vähem korda aga krt, kas ühe korraga ei saa normaalselt seda teha.
Põhimõtteliselt, mis puudutab suuremustakassi blogi arsti teenuse kohta pole mul midagi juurde lisada, kui seda, et eelmine aasta 20.11.2004 istusin ma oma 11 kuuse lapsega, kellel oli palavik 37,9( see oli üle kolme päeva 38,4 kuni 37,5 kahtlustasime midagi tõsisemat ja oligi) 45 min ukse taga ja poleks ma meie lastearsti veel 15 min veendnud, et asi on ikka päris kusi, oleksime teine 45 min ukse taga haiglasse suunamist oodanud( muuseas ainus, kes asja tõsidusest aru sai oligi lastearst, kes siis oma kanaleid pidi meid haigla sokutas, müts maha, parim lastearst ja ka abivalmim keda ma tean). Neil mustamäe lastearstidel oli muidugi savi, käisd nagu noored interpreedid mööda koridori ringi viisijupp peas helisemas, ei neid segand, et koridor haigeid lapsi täis.
2002 aasta aprillis sõdisin Eesti Vabariigi Tolliametiga, kuna nad arvasid, et seadust peaks 3 kuud varem rakendama ja minult selle eest raha nõudma. Alles tarbiakaitsesse pöördumine kärpis tolliametnike tiibu. Muidugi tarbijakaitse spetsialiste andis ka mööda maja otsida, noh seda õiget spetsialisti, sest mind ikka suunati ühelt korruselt teise ja ma olin kannatust kaotamas, kuid lõpuks paistis minu peale see õnne valgus, mis näitas teed õige ametniku juurde.
Olen otsustanud, et sulgen oma konto Hansapangas, aitab kõrini on ebameeldivast teenindusest, telleritest, kes ei saa eesti keelest aru või siis kui saavad ei oska ikkagi mitte midagi asjalikku teha ega sinu muresid lahendada. Seega valin teise panga, eks paistab järsku on parem, kes proovib, sel võib õnnestuda!
Eelmine nädala lõpp oli nagu Kreisi Raadios, jõuan mina Lasnamäel Rimi kassani, et hakkan maksama oma ühe Saku nelipaki eest, kui kassapidaja tõstab lindile sildi, minu nina ette, et teid teenindab teine kassa. Ma siis viisakalt palusin, et kas ei võiks minu, kui ühe tootega kliendi ära teenindada. Tema vastas mulle, ma ei teeninda teid! APPPIIII!!!!! T Marketi kassapidajad lihtsalt annavad vähem raha tagasi, kui peaks ja Prismas pole kunagi vajalikku arvu kassapidajaid, sabad on a’la 1 km pikad!
Ma ei viitsi hakata kirjeldama, mis toimub linnaametis, sinna minnes võta termos ja võileivad kaasa, alla 8 tunni sa ei pääse, ikka täisväärtuslik tööpäev.
Viimasel ajal ma väldin riigiameteid, noh kui just väga vaja pole, õnneks eriti ei ole. Samas paneb mind imestama, et siia maani on selline suhtumine, et kõigepealt olen mina, siis on tükk tühja maad, siis tulevad sitahunnikud ja alles siis teised inimesed. Millal see lõpeb?

Kõigile, kes arvavad, et nad on erilised ning nedes peitub see sõnaseletamatu miski, või kes seda kõike otsivad.

Jake Green: There is something about yourself that you don't know. Something that you will deny even exists, until it's too late to do anything about it. It's the only reason you get up in the morning. The only reason you suffer the shitty puss, the blood, the sweat and the tears. This is because you want people to know how good, attractive, generous, funny, wild and clever you really are. Fear or revere me, but please, think I'm special. We share an addiction. We're approval junkies. We're all in it for the slap on the back and the gold watch. The hip-hip-hoo-fuckin' rah. Look at the clever boy with the badge, polishing his trophy. Shine on you crazy diamond, because we're just monkeys wrapped in suits, begging for the approval of others.

Jake Green:“Sinus on midagi, mida sa enda kohta ei tea. Midagi, mille olemasolu sa eitad kuni on juba liiga hilja midagi ette võtta. See on ainuke põhjus, miks sa hommikul ärkad. Ainuke põhjus, miks sa oled nõus valama verd, higi ja pisaraid. Kõik tingituna sellest, et sa tahad, et inimesed teaksid kui hea, veetlev, lahke, lõbus, metsik ja tark sa tegelikult oled. Karda või austa mind, aga palun, pea mind eriliseks. Me jagame kõik üht sõltuvust. Me oleme heakskiidu narkarid. Me teeme kõike seljalepatsutuse ja kullast kella nimel. /…/ me oleme lihtsalt ülikondadesse riietatud ahvid, nurumas teiste heakskiitu.”

Jõulud.

Käes on jälle see kuu, mis tähistab ühe aastaringi lõppu. Lumi üldise kliimasoojenemise valguses maha ei saja, kuid ega siis talvekuulutajatest kaubamajad sellest hooli, aknad topitakse valget vatti täis, et paistaks lume moodi, sinna vahele kuused ja väikesed mehikesed-käes on jõulukuu.
Kui 1991-1993 aastani olid jõulud talutavad,kuna polnud jõudnud veel ära tüüdata, siis alates 94 aastast vihkan neid pühi. Ma ei saa ühest asjast aru, inimesed muutuvad jõulude tulekuga nii heaks, andestavaks jne, ülejäänud aasta nagu kohe võiks ja peakski olema ilge siga. Telekast ei tule muud, kui mingeid romantilisi või siis väikese jänkupoisi päästmise filme. Kõik lapsed topitakse päkapiku moodi riidesse ja ka enamus suuri st. täiskasvanud inimesi arvab, et punase nn. päkapiku mütsiga on mööda maailma jube lahe ringi tuuseldada.
24-26 detsembrini kohe vägisi tekib tahtmine olla islami usku, ei pea ehtima totakat kuuske, ei pea lugema luuletusi purjus jõulumehele, kes on jubedalt onu Oskari näoga, kes ennem lauas ahnelt verivorste vitsutas ja konjakit peale jõi. Teisest küljst loomulikult om meile 2 puhkus, sest kristlikus maailmas oleme ausad 20 detsembrist kuni 6 jaanuarini ei toimu mitte midagi.
Põhimõtteliselt ma saan vist aru, et mul on jõulu stress ja nii juba 11 aastat järjest.
Väikestele mudilastele, kes seda loevad, paar ilusta luulerida, mida võite teid tüütama tulnud jõuluvanale lugeda:

Olen väike tige koma,
kõik, mis näen on minu oma,
hammbad sisse, küüned taha,
tõmban kohe rajalt maha
Võltsin valetan ja tüütan,
petan, luristan ja süütan,
torgin katki õhupalle,
lõhun kampsuneid ja salle.....
***
Näärivana näärivana,
Kuhu panid Jõuluvana?
Siberisse saatsin vist,
Et ei olnud kommunist.
***
Tuba täis on verist vatti,
Jõulumees sai vastu tatti.
Päkapikul jõuluime,
Enne nägi nüüd on pime.
Lumehelbekene leinas,
Ripub hangupidi seines.

Kas põrgu on eksotermiline (annab sooja välja) või endotermiline (neelab soojust)?

Järgnev on tegelikult esitatud küsimus Washingtoni Ülikoolis keemia vaheeksamil.Minu arust parim kiri, mida ma internetis viimasel ajal liikumas olen näinud

Üks tudeng kirjutas järgmist:

Esiteks me peame teadma, kuidas põrgu mass muutub ajaliselt. Selleks on meil vaja teada hingede põrgusse sattumise sagedust ning nende sealt lahkumise sagedust. Ma arvan, et me võime suhteliselt kindlalt oletada, et kui hing on juba korra põrgusse sattunud ta sealt enam ei lahku.
Seega: ükski hing põrgust ei lahku. Nüüd on vaja teada kui palju hingesid põrgu satub, seega vaatame erinevaid religioone, mis eksisteerivad tänapäeva maailmas. Enamus neist väidavad, et kui sa ei ole nende usku, siis sa lähed peale surma põrgu. Kuna korraga eksisteerib rohkem kui üks sellistest religioonidest, siis sellest tulenevalt satuvad põrgu kõik hinged.
Sündide-surmade arvu ja selle kasvu tänapäeval arvestades võime me oletada, et hingede arv põrgus kasvab eksponentsiaalselt. Nüüd vaatame põrgu mahu suurenemise kiirust, kuna Boyle seadus ütleb: selleks, et temperatuur ja rõhk põrgus jääks samaks, põrgu ruumala peab suurenema propotsionaalselt hingede lisandumisega.
See jätab 2 võimalust:
1. Põrgu ruumala suureneb aeglasemalt kui sinna hingesid lisandub.
Sellisel juhul temperatuur ja rõhk suureneb kuni on täielik põrgu lahti (inglise keeles: all Hell breaks loose).
2. Kui põrgu ruumala suureneb kiiremini kui sinna hingesid lisandub, siis temperatuur ja rõhk langevad, kuni põrgu jäätub.
Seega, kumb nendest?
Kui me võtame arvesse väite, mille mulle esitas Teresa minu esimesel ülikooliaastal, et "Enne jäätub põrgu ära kui ma sinuga magan" ja võtta arvesse fakt, et ma magasin temaga eile, siis võimalus number 2 peaks olema tõene ja seega ma olen suhteliselt kindel, et põrgu on eksotermiline ning on juba külmunud.
Loomulik järeldus sellest teooriast (kuna põrgu on jäätunud) on, et põrgusse enam hingi ei pääse ja teda enam ei eksisteeri, seega on jäänud alles ainult paradiis, tõestades sellega püha vaimu eksistentsi, mis omakorda seletab fakti, miks Teresa eile öösel pidevalt karjatas "Püha jumal."

Georg Sooden

Georg Sooden sündis Helsingis 02.12.1904.a-l väljarännanud eestlase peres,kes töötas Soome politseiteenistuses ja ema oli soome-rootslane.1907.a-l asus perekond elama Eestisse- Jõhvi,kus isast saab kordnik (toonase nimetusega -kardavoi) ja ema hakkas pidama ämmaemanda ametit Jõhvi haiglas.Koolihariduse saab Georg Jõhvis,kus 1924.a-l
lõpetab 3.lennus Jõhvi Keskkooli.1927.a-l lõpetas G.Sooden Eesti Sõjakooli ja alustas leitnandina teenistust Eesti Kaitsevägedes.Lühikest aega oli ta Kaitseliidu Jõhvi Malevkonna pealikuks.1934.a-l määratakse G.Sooden kaadriohvitserina Kaitseliidu Viru Malevasse, kus teenib Eesti okupeerimiseni 1940.a-l.Edasi tuleb sunniviisiline
teenistus Punaarmees,kust aga sõja algul,28.07.1941.a-l annab end sakslastele vangi.Samal aastal astuv vabatahtlikuna ühte eestlastest moodustatud idapataljoni ja septembris viiakse pataljon üle Venemaale,kus satub ka rindele.1943.a. mais määratakse G.Sooden 659.pataljoni ülemaks kapteni aukraadis.Punaarmee massrünnakute tagasilöömises ja taandumislahingutes Volhovi,Ilmeni ja Novgorodi rindelõi
kudes hakatakse peagi rääkima endale kuulsust toonud nn."Soodeni pataljonist" või "Soodeni meestest".Tema ise,oma suure autoriteedi,sõjamheliku külmaverelisuse ja korranõudlikkuse pärast saab oma alluvatelt mitmeid hüüdnimesid,nagu "meie vana","vana Jüri","vana koll 1944.a.märtsi algpäevadel tuuakse pataljon Narva rindele ,kus nad hakkavad võitlema Krivasoo sillapeal ja panevad Punaarmee edasi
tungi seisma.Peagi ühendatakse idapataljonid 20.Eesti SS-relvagrenaderide diviisiga ja G.Soodenist saab 47.rügemendi 1.pataljoni ülem.Hiljem,(arvatavasti posthuumselt) anti talle majori aukraad,mis SS-vägedes oli sturbannführer.G.Sooden langes 30.07.1944.a-l Sinimägede lahingus ja on maetud kodukohta-Jõhvi Vabadussõja platsile.
Tema autasude hulka kuulusid Talvesõja medal,Idaala vaprusmärk,1.ja
2.klassi raudrist.Avalikkust teadvustati G.Soodeni langemiset ajalehtede kaudu- lühi
kesed nekroloogid ilmusid tolleaegsetes ajalehtedes "Eesti Sõna " 05.08.;ajalehes "Maa Sõna" 08.08.1944.a-l.Need algasid sõnadega: "Kodumaad kaitstes leidis Narva rindel kangelassurma 20.Eesti diviisi ühe pataljoni ülem,hauptsturmführer Georg SOODEN" Ainus kaastunde -surmakuulutus ilmus "Eesti Sõnas" 12.08.1944.a-l.
Pikem nekroloog G.Soodenist ilmus ajalehes "Rindeleht" nr.31 ;05.08 1944.a-l kaasvõitlejalt,leitnant H.Puusepalt.Imestamist väärib see et üheski seniavaldatus ei olnud tema langemise kuupäeva ja tema auastmeks on alati märgitud hauptsturmführer (kapten)08.08.1944.a-l ilmus ajalehes "Virumaa Teataja" sõjakirjasaatja Karl GAILITI
(1922-1998) pikem kirjutis "Ühe pataljoni võitlusteekond" alapelakirjaga "SS-sturmbannführer Sooden langenud".Kirjutise lõpus on kirjas read:"... 30.07.,Narva tõrjelahingu kibedaimal päeval ,langes NÜÜDNE SS-sturbmannführer Sooden, võideldes vaenlasega ühe valitseva kõrgendiku pärast.Vihisedes tuli vaenlase mürsk,ja ta ei jõudnud küllalt kiiresti pikali viskuda.Ta sõpradel jäi täita vaid Soodeni
viimane soov- surma korral saada maetud Jõhvi, mälestussamba kõrvale. Seda tehtigi, hoolimata raugemata lahingutest. Kulutulena levis Jõhvis teade Soodeni matmisest ning välkkiirelt kogunes kogu elanikkond avaldama viimast austust langenusõjasangarile..." Peagi maeti tema kõrvale sõber ja lahingukaaslane Raul Jüriado. 20.06.1996.a-l pandi Soodeni ja Jüriado hauale mälestuskivi,mis õnnistati pidulikult sisse 23.06.1996.a-l. Siia võib juurde lisada,et Jõhvi kodu-uurija Lembit Kiisma on taga ajanud Soodeni surmasaamise daatumit ja praeguseks on see fikseeritud 28.07.1944.a-ga. Georg Soodeni loole lisame, et Vaivara vanal kalmistul on müürile paigutatud mälestustahvel G.Soodeni hukkumise koha tähistamiseks.

Hando Ruus.

Eluloost
Harald-Ferdinand Ruhs sündis 16. mail 1917.a Tallinnas politseiniku ja hilisema mereväeohvitseri pojana. 1.09.1923 asus Harald-Ferdinand õppima Tallinna I Algkooli. Peale algkooli lõpetamist jätkas ta haridusteed Riigi Kunstikoolis prof Günther Reindorf´i andeka õpilasena. Kunstikooli lõpetas ta 1938.a ja läks seejärel ajateenistusse 10. üksikusse jalaväepataljoni Tallinnas. 1939.a muutis ta oma nime Hando Ruus´iks. Samal aastal asus ta õppima Sõjakooli aspirandikursusele, mille lõpetas laskuri erialal 1940.a ja suunati 1. jalaväerügementi. Ajateenistuse lõpetas Ruus 09.1940.a. Peale sõjaväeteenistuse lõpetamist jätkas ta õpinguid kunstikoolis meistriklassis, mille lõpetamisel 1941.a kevadel omandas rakenduskunstniku kvalifikatsiooni. 1941.a hoidis Ruus kõrvale Vene mobilisatsiooni eest, varjates end 21 päeva metsas. Peale Eesti ala vallutamist Saksa vägede poolt, astus ta Saku Omakaitsesse. 16. septembril 1941 astus ta aga Viljandis formeeritavasse 38. politseipataljoni (Schutzmannschafts-Bataillon 38), kus sai 2. kompanii 2. rühma ülemaks. Peale väljaõpet jaanuaris-veebruaris suunati politseipataljon Venemaale Luuga-Novgorodi raudteed valvama. Oktoobris 1942 valiti pataljonist paarkümmend meest formeeritavasse Eesti SS-Leegioni saatmiseks. Valitute hulgas oli ka Leutnant Hando Ruus. Ruusist sai rühmaülem leegioni 1. pataljonis. Märtsi lõpus 1943 suunati 1. pataljon, nimetatuna ümber "Narwa´ks", 5. SS-vabatahtlike soomusdiviisi "Wiking" koosseisu ja saadeti Ukrainasse, kus jätkus väljaõpe. Ustuf Ruus oli pataljoni 2. kompanii 2. rühma ülem. 19. juulil asus pataljon ägedasse tõrjelahingusse Andrejevka küla juures. Sellele järgnesid Hadnitsa lahingud. Nende lahingute eest sai Hando Ruus teise eestlasena I klassi Raudristi. Valki lahingute ajal määrati Ruus peale 3. kompanii ülema langemist tema asemele. Veebruari algul sai ta aga Olshanas haavata ja viidi vahepeal tekkinud Korsuni piiramisrõngast lennukiga välja. Kuu aja pärast oli Ruus Riia haiglast Eestis, kus ta suundus oma pruudi juurde Kosele. Tsherkassõ kotist välja murdnud pataljoni järelejäänud koosseis koondati Poolasse Lublin´isse, kust see märtsis Eestisse toimetati. Hando Ruus saadeti eelnevalt tutvuma Narva rindega ja sealt tagasi naastes tuli ta oma pataljoni eshelonile Tapale vastu. Koos sõideti Tallinna, kuhu jõuti 20. märtsil 1944. Tallinnas toimus pataljonile pidulik vastuvõtt ja isikkoosseisule anti 3 nädalat puhkust. Peale puhkust suunati "Narwa" pataljon Kehrasse täiendamisele ja väljaõppele ning formeeriti kevadel ümber Eesti 20. SS-vabatahtlike diviisi luurepataljoniks (SS-Füsiljerbataillon 20). 1.04.1944 abiellus Ruus Kosel Salme Kurg´iga, kellega tal sündis 31.12.1944 tütar Hille-Mai. Abikaasa viibis Eestis sageli ka oma mehe juures rindel. 20.04.1944 ülendati äsja pataljoni adjutandiks määratud Ruus obersturmführeriks. 4. juunil suunati väeosa Narva rindele. Juulis osales füsiljeerpataljon 20 Auvere juures venelaste suurrünnaku tõrjumisel ja Sinimägede kaitselahingutes. Peale pataljoniülema O. Ruut´i langemist, sai ostuf Ruus pataljoniülema kohusetäitjaks. Tema juhtimisel osales füsiljeerpataljon augustis Krivasoo lahingutes. Septembritaandumise segaduses õnnestus Ruusil oma pataljon suuremalt osalt koos hoida ja Krivasoost välja tulla, kuid Ambla juures õnnestus ühel Punaarmee väeosal pataljoni üks osa aga sisse piirata ja valesid kasutades alla andma meelitada. Muude hulgas langes vangi ka pataljoniülem ise. Peale vangi langemist ülendati Ruus veel hauptsturmführeriks ja sai ainsa eestlasena 30.12.1944 Saksa Kuldristi kavaleriks (anti tavaliselt välja, kui peale I klassi Raudristi saamist oli sooritatud veel kolm samaväärset kangelastegu). Ta ise sellest aga enam teada ei saanud. Ruus paigutati koos teiste vangidega algul Tallinnasse Kopli laagrisse, hiljem Kohtla-Järve vangilaagrisse, kus ta haigestus kopsupõletikku. Seejärel viidi ta Gatshina haiglasse ja sealt edasi Leningradi. Leningradis mõistis "Smertsh´i" kohus Ruusi 31.03.1945 mahalaskmise läbi surma edasikaebamise õiguseta. Otsuse täideviimise kohta pole andmeid, kuid eeldatavasti viidi see samas ka täide. Samal päeval anti käsk tema isikliku vara konfiskeerimiseks Eestis. Koos vara konfiskeerimisega läks kaotsi ka enamus kunstnikutöödest. Osa väheseid säilinud töid on hävitamise vältimiseks abikaasa poolt üle signeeritud. Ruusi ema saadeti aprillis Siberisse, kust ta jaanipäevaks 1946 tagasi Eestisse põgenes ja tegutses kuni surmani Suure-Jaani lähedal metsavennana. Hando Ruusi matmiskoht on teadmata.
Iseloomujooni
Hando Ruus oli rõõmsameelne, optimistlik ja elavaloomuline inimene. Ta oli hinnatud juht ja kamraad ning alluvate seas erakordselt populaarne ja legendaarne ülem. Teda on kirjeldatud, kui otsusekindlat, julget, usaldusväärset ning maastikku ja olukorda tundvat ohvitseri. Ta oli andekas kunstnik, kuid see anne jäi tänu sõjale rakendamata. Tuntud hüüdnime "Tou" sai ta endale selle sõna sagedase kasutamise pärast ("Paneme vankale ühe tou"). Wehrmacht´i teenistusse olevat ta astunud 1941.a vabatahtlikult, maksmaks kommunistidele-venelastele kätte arreteeritud isa eest.

Paul Maitla

Eluloost
Paul Mathiesen sündis Kärknas 27.03.1913.a metsniku noorima pojana. 1921 alustas kooliteed Sipe algkoolis, mille lõpetas 1927.a. Seejärel astus edasi Tartu Kommertsgümnaasiumi. 1934 lõpetab Tartu Poeglastegümnaasiumi elektrotehnika haru. Selles koolis õppis ta õppeainena juba ka riigikaitseõpetust.Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta ,vahepeal Mathiesenist Maitlaks saanuna, 21-aastasena ajateenistusse 8. Üksikusse Jalaväepataljoni Valgas. Peale noorsõduriaega asub Maitla 1.09.1934 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Sõjakooli aspirantide klassi pioneeri erialale, mille lõpetab 30.07.1935. Seejärel teenis ta portupei-aspirandina 2. Üksikus jalaväepataljonis Tartus. Järgmisena astub ta peale eksamite sooritamist 1937 Sõjakooli ohvitseride klassi, mille lõpetab 12.08.1938 Lipnikuna. Teenistusse asub 3. Üksikusse jalaväepataljoni Valgas. 24.02.1939 ülendatakse Maitla presidendi käskkirjaga nooremleitnandiks. 1939. ja 1940.a tegeles ta ka riigikaitsetöö korraldamise-juhatamisega Tartu gümnaasiumides. 1940.a, kui Eesti väeosad Punaarmee koosseisu arvati, saadeti 3. Üksik jalaväepataljon Petseris formeeritavasse 171. jalaväepolku. Peale sõja algust viidi 171. jalaväepolk Pihkvasse, kust liiguti edasi Porhovi lähistele. Seal õnnestus tal end koos kaaslastega sakslastele vangi anda. 16.07 - 7.11.1941 oli Maitla Saksa sõjavangide laagrites: Dünaburgis (Daugavpils), Ebenrodes ja Stablackis. Nov. 1941 vabanes ta sõjavangist ja asus 18.11.1941 astus ta teenistusse Tartus formeeritud üksikusse julgestuskompaniisse, mis allutati 37. poitseipataljonile. Pataljon julgestas Pihkvas Saksa lennuvälju. 1942.a sügisel ülendati Maitla Oberleutnant´iks. Oktoobris astus ta aga Formeeritavasse Eesti Leegioni, mille jaoks isikkoosseisu koondamist alustati Pihkvas. Seal määrati ta esimese 113 kogunenu ülemaks ja saadeti kõik Poola Heidelaagrisse väljaõppele, kuhu jõuti 13.okt. Sealt saadetakse ta varsti ohvitseride täienduskursusele Bad Tölzi. 1943.a aprilli alguses kursus lõppes ja lõpetanud saabusid tagasi Heidelaagrisse. Formeeritud Eesti SS-brigaadis sai Maitlast 45. rügemendi 1. pataljoni 3. kompanii ülem. 1943.a sügisel osales Eesti SS-brigaad Neveli rindel lahingutes ja Maitla võitles seal oma kompaniiga hästi. Lahingus üles näidatud vapruse eest sai ta 8. detsembril II klassi Raudristi. Novembris sai ta puhkust ja abiellus 18. dets Eestis Aino Angerjas´ega, kellega sündis 1944.a sügisel tütar Kai. 1944.a jaanuaris Maitla haigestus ja oli veebruari lõpuni Tartus haiglas. Ta ülendatakse varsti Hauptsturmführer´iks ja Apr 1944 saab ta formeeritava 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendi 1. pataljoni ülemaks. Sama aasta 24. juulil osales Maitla oma pataljoniga venelaste suurrünnaku tagasilöömises Auvere platsdarmil ja teda autasustati I klassi Raudristiga. 29. juulil sooritas ta Sinimägedes oma pataljoniga otsustava vasturünnaku ja sai selle eest 23. aug 1944 Rüütliristi. Peale Sinimägede lahingut suunati Maitla oma pataljoniga Tartu rindele Vent´i võitlusgruppi, kus sai 23. aug õlast haavata. Ta saadeti Tartu haiglasse ja sealt läbi Tallinna laevaga Saksamaale. Tema abikaasal, Aino´l, koos äsjasündinud tütrega aga Eestist evakueeruda ei õnnestunud. 1944.a lõpuni oli Maitla Bregenzi sõjaväehaiglas. 1945.a jaan. lõpul saab ta rügemendiülema, H. Riipalu, haigestumise järel varsti Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi ülemaks. Samal ajal võitles diviis Oppelni all. Oppelni juures jäi Eesti diviis piiramisrõngasse. Vägede pääsemisel oli teeneid ka Maitlal. 20.04.1945 ülendati ta SS-Sturmbannführer´iks. Peale sõja lõppu üritas Maitla koos sõduritega läbi Tshehhimaa ameeriklasteni jõuda, kuid ta võeti tshehhide poolt kinni ja lasti arvatavasti 10.05.1945 Kolin´is või teistel andmetel Turnau´s maha.
Iseloomujooni
Paul Maitla´t on iseloomustatud julge, uhke, optimistlikuna. Ta oli 175 cm pikk, kõhn mees kergelt süttiva loomusega. Juhiomadustena on kirjeldatud teda, kui rahulikku, otsustusvõimelist ja raudse tahtejõuga inimest. Ta oli pidevalt sirgeseljaline, otsustav, trotslik, Rüütlirist kaelas, mütsil surnupealuu, lõkmeil hõbedased rombid. Sakslastega ta väga hästi läbi ei saanud, ent teda respekteeriti. Sakslased kutsusid teda ka "Kugelblitz´iks" (keravälk). Ta oli tõsine sõjaväelane. Ta ei pärinud kunagi, et noh, poisid, kuidas läheb jne. Ka rindeoludes nõudis ta korrektseid ettekandeid. Kui taganeti üle mägede ameeriklaste suunas, olla ta öelnud oma Rüütliristi kohta: "Kõlbas mul sellega võidelda - kõlbab ka surra." Võitlus boshevismi vastu oli tema jaoks väga tähtis ja tõsine ülesanne. Ta ütles: " Iga eestlane, kes jaksab kanda relva, peab nüüd valima sõduri tee. Kellelgi pole midagi kaotada peale elu, kõik tuleb tagasi võita."

Harald Riipalu

Eluloost
Harald Reibach sündis pere esiklapsena 13. aprillil 1912 Peterburi kubermangus Volossovo asunduses, kus ta isa oli mõisa rentnik. 2 aasta pärast kolis pere Tartumaale Saare valda Kääpa jõe äärde, kus ta isal õnnestus saada pool Küti talust (44 ha).1920.a alustas Harald kooliteed Saare valla Rustakvere külakoolis. Peale külakooli lõpetamist panid vanemad ta Torma kõrgemasse algkooli. 1926.a jätkas Harald õpinguid Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetas kiitusega 1932.a. Koolis oli ta peale eduka õppetöö tegev ka õpilaskonna juhatuses. 1932.a sügisel alustas Harald õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Temast sai korporatsiooni Sakala liige. 1933.a suvel kutsuti Harald Reibach ajateenistusse Valka, 3. üksikusse jalaväepataljoni. Juba sama aasta sügisel suunati ta Tondi Sõjakooli aspirantide kursusele. Kursused lõpetas ta suuskur-jalgratturi erialal ja vabastati seejärel teenistusest. Aga nädal peale reservi arvamist kutsuti ta uuesti teenistusse: aspirant-üleajateenija instruktorina Tondi Sõjakooli. Pärast aastast teenistust astus ta Sõjakooli ohvitseride klassi. 1935.a abiellus H. Reibach Tartus Olvi Hain´iga, kellega tal sündis 13.11.1936 tütar Ede. Samal aastal lõpetas ta ka ohvitseride klassi jalaväe erialal ja ülendati lipnikuks. Tema teenistuskohaks sai 1. jalaväerügement Narvas, kuhu ta perega ka kolis. 1938.a eestistas Harald Reibach oma nime Harald Riipaluks. Jaanuaris1940 viidi n-ltn Riipalu 1. jalaväerügemendist üle Kaitseliidu Tartu Maleva nooreminstruktoriks. 17.06.1940 saadeti Kaitseliit okupatsioonivõimude diktaadi põhjal laiali. Riipalu jõudis teenida lühikest aega veel eksisteerivas sõjaministeeriumis ja viidi siis üle 2. jalaväepataljoni Tartus. Peale Eesti liitmist Nõukogude Liiduga arvati 2. jalaväepataljon, kus n-ltn Riipalu rühmaülemana teenis, 192. laskurdiviisi koosseisu - Elvas asuvasse 232. laskurpolku. Peale sõja algust toodi polk Värska laagrist Elvasse, täiendati ja saadeti siis juuni lõpus Venemaale. Veliikaja jõe lähedal Ataki küla juures õnnestus Riipalul väeosast põgeneda ja sakslaste poole üle minna. Seal sai ta kummalisel kombel kaasa teha Pihkva vallutamise lahingud ja saadeti alles seejärel sõjavangi. Kuni 31. märtsini viibis Riipalu Pihkva, Königsbergi ja Brandenburgi vangilaagrites. Enne kodumaale jõudmist võis ta olla isegi juba ka väljaõppel. 10.04.1942 astus ta Tartus 36. politseipataljoni. Esialgu teenis Riipalu seal rühmaülemana, varsti aga 3. kompanii ülemana. 2. augustil viidi politseipataljon Valgevenesse partisanidega võitlema, augusti lõpul aga sealt edasi Ukrainasse vangilaagreid valvama. 19.11.1942 laaditi pataljon Sariski jaamas rongile ja viidi Stalingradi rindele, kuhu jõuti 22.11.1942. Samal päeval pataljoniülem haigestus ja Riipalu määrati tema asemele uueks pataljoniülemaks. Surovikino juures osales 36. politseipataljon Stalingradi välisrindel 42 päeva kestnud rasketes Tshir´i kaitselahingutes. Lahingutes üles näidatud vapruse eest said 42 meest (s h H. Riipalu) II klassi Raudristi. 06.01.1943 asus pataljon rongile ja sõidutati tagasi Eestisse, kuhu jõuti 18.01.1943. Kevade ja suve veetis Riipalu kodutalus ja pere seltsis, kirjutades ka analüüsiva aruande 36. politseipataljoni rindetegevusest, mida säilitatakse Eesti Riigiarhiivis. 2.08.1943 astus Riipalu Eesti SS-vabatahtlike brigaadi, mis oli väljaõppel Poolas Debica lähedal õppelaagris Heidelager. Seal määrati ta algul kompaniiülemaks, varsti aga 45. SS-rügemendi 1. pataljoni ülemaks. Novembris osales brigaad patisanivastases võitluses Rosonas, viidi aga peagi edasi Neveli rindele venelaste läbimurret tõkestama. Peale rahulikumat positsioonisõda toodi just brigaadist 20.SS-vabatahtlike diviisiks ümber nimetatud üksus Eestisse, kuhu stubaf Riipalu jõudis oma pataljoniga 11.02.1944. Juba 13. veebruaril oli tema 1. pataljon aga uuesti kaitsel Lämmijärve ääres, kus peeti maha paaripäevane edukas lahing ja nurjati vaenlse järveületamiskatse. 22. veebruarist 4. märtsini 1944 osales pataljon edukalt Narva jõe ääres Vepsküla-Siivertsi sillapea likvideerimisel. Hiljem autasustati Riipalut selle eest I klassi Raudristiga. Aprillis sai Riipalust 45. SS-rügemendi ülem. 24.-25. juulil lõi ta Auvere juures rügemendiga tagasi venelaste tugeva rünnaku Narva patsdarmi sissepiiramiseks ja vääristati selle eest Raudristi Rüütliristiga. Augustis tegeles ta kodumaale saabunud soomepoiste probleemide lahendamisega. Riipalul õnnestus osa oma allüksustega sügisel Eesti alalt lahinguid pidades taanduda ja jõuda Saksamaale. Eesti relvagrenaderide SS-diviis formeeriti nüüd uuesti Neuhammeris Ülem-Sileesias. 23.01.1945 oli Riipalu oma 45. rügemendiga taas lahingus. Vallutati Briege linn ja jätkati pealetungi Oppeln´i suunas. Rünnaku ajal Riipalu haigestus ja viidi Südamerikkega Praha haiglasse. Seal oli ta u kuu aega ja suundus seejärel diviisi tagavarapataljoni Taani, kus ta oli staabi reservis. Kohapeal kontakteerus Riipalu Taani vastupanuliikumisega. Taani tõi ta ka naise, lapse ja ämma. Peale sõja lõppu emigreerus Riipalu septembris 1948 Inglismaale. Tema olemise kohta eelnevalt taanlaste käes vangistuses on vastuolulised andmed. Algul elas ta perega Manchester´i lähedal, töötades vabrikus, hiljem kolis aga Heckmondwiek´i. Inglismaal tegeles ta aktiivselt väliseestlaste seltsielu edendamisega, olles mitmete traditsioonide ja organisatsioonide ellukutsumise peaorganisaatoreid. Harald Riipalu suri 04.04.1961 49-aastasena haiglas südamerikke tagajärjel. Matused toimusid 7. aprillil. Harald Riipalu põrm tuhastati Dewsbury krematooriumis ja tuhk heideti Dewsbury kalmistu mälestusmurule, kus on ka vastav mälestusplaat. Harald Riipalu 80. sünniaastapäeval, 1992.a, avati Tartus Vabadusvõitlejate Liidu ja Tartu Muinsuskaitseklubi eestvõttel Hugo Treffneri Gümnaasiumis tema mälestustahvel (autor Ade Koch).
Iseloomujooni
Harald Riipalu oli alati nooruslikult energiline, tugeva teotahte ja organiseerimisvõimega inimene. Ta armastas sõjaväelaslikkust ja hoolitses alati oma juhiliku välimuse eest. Seejuures säilitas ta rahulikkuse ja tõsiduse. Ta oskas olukordi täpselt analüüsida ja sellest tulenevalt lahendada. Seda võib ühtlasi tõlgendada ka aastaste juuraõpingutega Tartu Ülikoolis enne sõjaväeteenistusse astumist. Riipalut on mõningates mälestustes süüdistatud ka natsimeelsuses. Sisemas soovis ta sakslastega kindlasti hästi läbi saada ja oli sakslaste juures alati heas kirjas, kuid otseselt natsismis süüdistamine on ilmselt alusetu. Tol ajal tavatseti natsismis nii mõnigi kord süüdistada kõiki, kes näiteks sakslaste eeskujul korda ja distsipliini nõudsid ning korrektsele välimusele suurt rõhku panid. Sakslased suhtusid sellesse aga heakskiitvalt. Südames oli ta kindlasti täielikult eestlane ja eestlaslike aadete pooldaja.

Alfons Vilhelm Robert Rebane.

Eluloost
Alfons Vilhelm Robert Rebane (tuntud, kui Alfons Rebane) sündis Valgas 24. juunil 1908.a klaverivalmistaja esimese lapsena. Tema vanaema oli lätlane. 1911.a suri tema ema, Helene, tuberkuloosi. Seejärel abiellus isa ema õe, Olgaga. Alfons alustas kooliteed Valgas, kuid 1920.a kolis perekond Narva, kus Alfons asus õppima Narva Vene Gümnaasiumi. Legendid räägivad, et juba siis oli ta armastanud väga omatehtud sõduritega sõjamänge mängida. Alfons lõpetas gümnaasiumi 1926.a ja asus sama aasta septembrist õppima Sõjakooli. 1929.a lõpetas Rebane Sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks. Esimeseks teenistuskohaks sai Soomusrongirügement Tapal. 1931.a abiellus Rebane Agnia Soometsaga, kellega tal sündis ainuke laps Tiiu, kes aga suri varakult. 1933.a ülendati Rebane leitnandiks. 1935.a viidi ltn Rebane üle Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks. Tema elukohaks sai Antsla. Siin oli tema peamisi ülesandeid laskealase tegevuse ja võistluste korraldamine. Ka ta ise oli eeskujulik laskur. 1937.a avati ltn Rebase eestvedamisel Viljandis lasketiir. Kaitseliidus teenis Rebane välja ka oma esimesed aumärgid. 1939.a sügisel viidi ta üle KL Lääne Malevasse Lihula komandandiks, kus tema ülesandeks sai suhtlemine ja side pidamine Eestisse saadetud Punaarmee üksustega. Teenistuse kõrvalt andis Rebane ka Lihula Reaalkoolis riigikaitseõpetust. Peale Kaitseliidu likvideerimist 1940.a juunis, viidi ltn Rebane 1. augustist 1940 üle Tallinnasse Auto-Tankirügementi kergetankirühma ülemaks. 25. oktoobril saadeti ta erru. Seejärel töötas Rebane Lasnamäel ehitustöölisena kuni 1941.a maini, mil läks Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem alanud Suvesõjas sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. Juuli lõpul organiseeris Rebane Loobu metsavaheteel Punaarmee kolonnile eduka varitsuse. Peale Virumaa vallutamist sakslaste poolt 1941.a suve lõpuks, sai Alfons Rebane 11. augustil kohapeal formeeritava Virumaa Omakaitse ülemaks. Juba 1. septebril astus ta aga Saksa Armee teenistusse. Ta määrati Rakveres formeeritava Sicherungsgruppe 184 15. kompanii ülemaks. Ilmselt omistati talle ka Saksa auaste Oberleutnant. Talveks viidi kompanii Gatshina´sse, kus teostati väljaõpet. Seejärel oli suusakompaniiks saanud kompanii võitluses partisanidega eri teenistuskohtades Põhjarinde tagalas. Pepino´s või Kertsevo´s oli üksusel partisanidega ka suuremaid kokkupõrkeid. 01.01.1942 ülendati Rebane Hauptmanniks. Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3-ks idapataljoniks. 1942.a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944.a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni Volhovi-Novgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi, päästa palju Saksa väeosi ümberpiiramisest ja tuua ka oma pataljon lahingutest välja. Nende lahingute eest autasustati teda esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga. Peale raskeid lahinguid Venemaal, toodi pataljon Eestisse ja liideti vastu isikkoosseisu tahtmist formeeritava 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiga. Märtsi algul osales Rebane veel oma pataljoniga võitlustes Krivasoos, kust murdis välja piiramisrõngast. Ta ise komandeeriti märtsis piirikaitserügementide taktikaliseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi "Nord" Eesti ohvitseride kooli juurde.
Juunikuus 1944 sai Rebasest 47. SS-vabatahtlike rügemendi 2. pataljoni ülem. Pataljoniga taandus ta üsna edukalt Narva jõelt Tannenbergi liinile Sinimägedes. Suve lõpul suunati Rebane koos pataljoni ja formeeritud omanimelise võitlusgrupiga Lõuna-Eestisse. Punaarmee rünnaku tulemusena septembris jäi Rebane koos oma võitlusgrupiga Emajõe ääres piiramisrõngasse, kuid suutis sellest välja murda. 24. septembril ületas ta oma järele jäänud meestega Eesti-Läti piiri. Edasi koondati alles jäänud Eesti ükused Ülem-Sileesiasse Neuhammer´isse, kus Rebane määrati 46. relvagrenaderide SS-rügemendi ülemaks. Vahepeal ülendati ta ka SS-Obersturmbannführeriks. Jaanuaris suunati Eesti diviis rindele Oppelni alla. Märtsiks oli kogu kohapealne Saksa korpus jäänud piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus piiramisrõngast välja murda. Väljamurdmise käigus sai surma aga diviisiülem brigf Augsberger, keda Rebane lühiajaliselt asendas. Peale piiramisrõngast väljatulekut pidi ta aga uuesti piiramisrõnga sisse tagasi minema, et tuua välja sinna sisse jäänud korpuse juhtkond, mis ka õnnestus. Selle eest esitas korpuse ülem kindral Koch-Erlach ostuf Rebase tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Märtsis ülendati ta SS-Standartenführeriks. Peale lahinguid koondati diviis Balkenheim´i täiendamisele. Aprillis oldi jälle rindel - Schönau rajoonis. 9. mail autasustati Rebast Raudristi Rüütlirisrtiga tammelehtedega. Peale sõja lõppu õnnestus staf Rebasel jõuda lääneliitlasteni ja end vangi anda. Läände oli õnnestunud jõuda ka tema perekonnal.
1947.a asus Rebane Saksamaalt Inglismaale, kus astus Briti luure teenistusse. Ta üritas toetada ja organiseerida vastupanuliikumist Eestis, kuid see ebaõnnestus, tänu KGB edukale tegevusele. Seetõttu tuli Rebasel 1960.a luuretöölt lahkuda. Ta töötas ühes tehases öövahina ja asus 1961.a ümber Saksamaale Augsburg´i, kus võeti Saksa luure teenistusse. 1965.a alustati Eesti NSV-s Rebase vastu tagaselja kriminaalasi, mis jäi avalikustamata, kuna ei suudetud tõestada mingeid sõjakuritegusid. 1975.a sai ta teada endale sõja viimasel päeval omistatud kõrgest autasust. Alfons Rebane suri Saksamaal Augsburg´is 8. märtsil 1976 kopsuvähki. Ärasaatmine toimus 12. märtsil Westfriedhof´i krematooriumis Augsburg´is. Kohal oli ka Saksamaa LV Bundeswehr´i Oberstleutnant, kes esindas kaitseminister H. Leber´it. 1999.a suvel maeti Alfons Rebane ümber Tallinna Metsakalmistule.
Iseloomujooni
Alfons Rebane oli väga austatud väejuht ja esmaklassiline strateeg. Oma sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel läbi murda 15 -st piiramisrõngast (kotist). Ta oli sõdurite seas väga lugupeetud, kuna suutis nad pea alati lahingutest välja tuua. Samal põhjusel pälvis ta ka sakslastest sõdurite austuse. Sõdurid pidasid Rebast sageli oma meheks. Tema käitumine ja ütlused sisendasid meestesse alati otsekui erilist jõudu. Sakslastega olid Rebase vahekorrad üldiselt üsna head ja ta hindas neid, kui sõjamehi. Pikka aega kandis ta vimma aga SS-i vastu, soostudes sellega lõpuks liituma ilmselt vaid tänu survele-manitsusele perekonna poolt. On teada, et ta ei pidanud lugu paberimajandusest ja muust bürokraatiast, ignoreerides sageli ülearuseina tunduvaid reegleid. Ta oli alati kainelt kaalutlev, rahulik ja julge. Hulljulgust pidas Rebane aga samaväärseks argusega. Teda peetakse üheks legendaarseimaks eestlasest väejuhiks ja parimaks eestlasest väejuhiks 2. maailmasõjas. Staf Rebane üks kahest välismaalasest, kes SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üldse kõrgeimaks sõjaliseks autasuks, mida ühele eestlasele kunagi omistatud.
Ja veel Alfons Rebasest
...mehest kellest sai legend oma eluajal on jäänud oma rahvale ja relvavendadele meelde kui vapruse ja üllameelsuse võrdkuju. Lihtsalt sõjamees kes tundis antipaatiat nii kommunismi kui ka fašismi vastu, geniaalne strateeg kes iialgi ei alahinnanud ega halvustanud oma vastast. Hulljulgust pidas ta samaväärseks argusega, kavalust ja leidlikust aga hindas kõrgelt. Palju kordi päästis tema eriline väepealiku anne terveid armeegruppe hävingust, 15 korral murdis ta koos oma võitlejatega välja piiramisrõngaist. Rebane ja rebasekutsikad, vanade lõukoerte pataljon, nii tunti neid mehi, kes võitlesid selle legendaarse sõjamehe juhtimise all. Tema kohta on kirjutatud, et talle meeldis meeletu ülemvõimu vastu teeriste kaitsta ja külasid vallutada ja vaenelasi kotti ajada ja kui vaja, ise koos oma sõduritega kotist välja murda, kui kõik ümberringi hävis. Aga seda ei mäleta keegi, et ta oleks olnud toores, jõi küll vahel ja ajas roppu juttu, aga see oli midagi muud. Kui oleks Vabadussõda, jäänuks Laidoner ja soomusrongide komandörid tema kõrval üpris haledasse valgusesse- selline rindevõitluse ekspert oli Alfons Rebane. Niisugust teist eesti sõjameest pole enne ega pärast teda sündinud.
Eesti Kaitsevägi
Peale Tondi sõjakooli lõpetamist sai Alfons Rebase esimeseks teenistuskohaks 1929. aastal Tapa soomusrongide rügement.1935. aastal määrati ta Viljandi Kaitseliidu Sakala maleva instruktoriks. Rebase peamine töö kaitseliidus oli lasketreeningute juhtimine ja võistluste korraldamine, samuti oli märkimisväärne tema laskealane töö koolinoortega. Neil aastail oli Sakala malev laskmises väga kõrgel tasemel, omajagu teeneid selles oli ka Alfons Rebasel, kelle eestvedamisel korraldati võistlusi teiste Eesti malevatega, sageli ka lätlastega.Saatuslikul 1939. aastal määras Sõjaministeerium Rebase Lihulasse komandandiks,Eesti väeosade likvideerimise ajal oli ta Tallinna autotankirügemendi kergetankirühma ülem.
Lahingud Idarindel
Sõja puhkedes alustas Alfons Rebane oma võitlust punavägedega Virumaa metsades.Saksa armeega liitus ta 1941. aasta septembris ja koos oma kompaniiga täitis ta mitmeid teenistusülesandeid Krasnoje Selos, Peipinos. Esialgu kasutas saksa armee eestlasi põhiliselt valveteenistuses, oli ka kokkupõrkeid partisanidega. Esimene suurem lahinguülesanne viis Alfons Rebase ja tema mehed jaanuaris 1942 Volhovi rindele tõkestama II Vene löögiarmee läbimurret. Rebase ja tema meeste kaasabil suleti Volhovi “katlasse”14 punaste diviisi ning 7 tankibrigaadi. Augustis määrati ta 658. Idapataljoni ülemaks. See lahinguüksus sai rahva seas tuntuks kui Rebase ja rebasekutsikate, vanade lõukoerte pataljon.Veebruaris 1943 viidi pataljon taas Volhovi rindele, kus Kolpino küla juures takistati punaarmee katseid ära lõigata 18.Saksa armee Narva suunalt. Oleks vastase läbimurre õnnestunud, seisnuks venelased juba sama aasta märtsis Narva all. 1944. aasta jaanuariks oli pataljon üle viidud Volhovi jõe idakaldale, kus punaarmee suurpealetungi ajal katsid mehed sakslaste taandumist. On kirjeldatud ühte lahingut paljudest kus vaenlane kaotas tohutul hulgal elavjõudu, Rebasel oli küll autotäis haavatuid, aga mitte ühtegi langenut. Ilmnes tema oskus hoida oma mehi ja tuua neid tervena välja võimatutena näivatest olukordadest, lisaks päästis ta mitmel korral Saksa väeosad ümberpiiramisest.
Nende lahingute eest esitas Saksa väejuhatus Alfons Rebase esimese eestlasena Rüütliristi saamiseks. Veebruari alguses sai Rebane teada, et Punaarmee on jõudnud Narva lähedale, ta palus väejuhatust viia tema ja veel mõned eestlastest koosnevad pataljonid üle Eestisse.
Waffen-SS ja Eesti Teine Vabadussõda
Eesti meestest koosnevate pataljonide määramise 20. SS-diviisi koosseisu pidi peaaegu lõpetama Alfons Rebase sõjaväelase karjääri. Wehrmachti ohvitserina ei tahtnud ta midagi kuulda oma pataljoni liitmisest Franz Augsbergeri diviisiga. Tema algsele plaanile jätta kõik sinnapaika ja minna Soome, tõmbas kriipsu peale tõsiasi, et punaväed olid jälle Eestisse jõudnud ja juba sõdisid Virumaal. Samuti ei saanud ta saatuse hooleks jätta oma pataljoni, neid vapraid mehi, kelle kõrval oli ta edukalt sõdinud punaste hordide vastu. Pealegi oli eestlaste jaoks juba alanud Eesti Teine vabadussõda, sakslaste kaasabil loodeti saavutada riiklik iseseisvus. Nii saigi Alfons Rebasest 47. rügemendi II pataljoni ülem.Selleks ajaks oli Punaarmee koondanud Narva alla umbes 200 000 meest. Jõe ääres II vene löögiarmee vastas seisis Rebane oma meestega ja püüdis vaenlast takistada jõge ületamast. Saksa luure oli punaarmee rünnaku suunaga eksinud ja pannud Eesti sõjamehed võimatusse olukorda. Lennukid ja suurtükid saatsid tuhandeid tonne pomme ja mürske kaitsjatele kaela, seejärel ründas jalavägi mitmekümnekordse ülekaaluga elavjõus. Üle jõe tulevaid punaväelasi ei suutnud miski peatada, olukorda raskendas veel sakslaste paanika. Rebane sai käsu taanduda Tannebergi liinile-Sinimägedesse, kus koos teiste eestlastest koosnevate pataljonidega peatati punaarmee suurrünnak. Need lahingud olid oma ägeduselt võrreldamatud ükskõik milliste II maailmasõja lahingutega, mõningatel andmetel hukkus Narva all 120 000 punaarmeelast. Eestlastest teenisid nende lahingute eest Rüütliristi obersturmbannführer Harald Riipalu ja sturmbannführer Paul Maitla, hukkus Alfons Rebase parim sõber hauptsturmführer Georg Sooden…Need vaprad mehed võitlesid ja langesid oma kodumaa eest, võitlus kommunismi vastu oli see, mis neid ühendas ja innustas.
Tammelehtedega Rüütlirist sõja lõpul
1945. aasta jaanuariks olid punaarmee ületanud Oderi jõe ja märtsi alguseks oli Rebase pataljon jäänud Oppelni all piiramisrõngasse. Pärast ägedaid lahinguid õnnestus Rebasel oma mehed “kotist” välja tuua. Peale väljatulekut pidi ta isiklikult sinna tagasi minema ja tooma välja ka korpuse juhtkonna, see õnnestus hiilgavalt. Korpuse ülem kindral Koch-Erpach esitas Alfons Rebase selle kangelasteo eest Tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Saatuse tahtel sai ta oma kõrgest autasust teada alles 30 aasta pärast.
Rebase pataljoni võitlejate saatus kujunes erinevaks,osa langes Elbe jõe taha minnes tšehhide kätte, osa pääses vabasse maailma andes end ameeriklastele vangi. Pääsenute hulgas oli ka Alfons Rebane.
Epiloog
Alfons Rebane suri 8.märtsil 1976.aastal. Ülipingeline elu, millest tõenäoliselt võis areneda parandamatu vähkkasvaja, lõpetas varakult sõjasangari maise teekonna. Teda olid 12.märtsil Augsburgi Westfriedhofi krematooriumi kabelist ära saatmas omaksed, relvavennad, samuti Saksamaa kaitseministeeriumi esindajad.Tunnustatuima Eesti sõjamehe säilmed sängitati kodumaa mulda 26.juunil 1999. aastal Tallinnas Metsakalmistul.
SS-Standartenführer Alfons Vilhelm Robert Rebase autasud
Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes mit Eichenlaub (Raudristi Rüütlirist tammelehtedega)
Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes (Raudristi Rüütlirist)
Eisernes Kreutz I Klasse (I klassi Raudrist)
Eisernes Kreutz II Klasse (II klassi Raudrist)
Infanterie-Sturmabzeichen in Silber (hõbedane Jalaväe Rünnakumärk)
Medaille “Winterschlach im Osten 1941/42” (Talvelahingud idas 1941/42 ehk Idamedal)
Kaitseliidu II klassi Valgerist
Aizsargs (Läti Kaitseliit) Teeneterist
Auastmed:
Nooremleitnant 1929
Leitnant 1933
Oberleutnant 09.1941
Hauptmann 01.1942
Major/ SS-Sturmbannführer 06.1943
SS-Obersturmbannführer 08.1944
SS-Standartenführer 03.1945

Sokratesest.

See tekst on algselt kirjutatud analüüsides Sokratese ja Kritoni dialoogi. Muidugi tahaks ma ka veel öelda, et Sokrates oli ala sellin klemm, et poisid tüdrukud võtame pastaka ja paberi välja, ma hakkan nüüd pärleid pilduma. Ise Sokrates ju midagi kirja ei pannud.
Sokrates, antiikfilosof, kes tõe nimel ei olnud valmis üksnes elama, vaid ka surema ütles kord: “Vaata sa seda kitsast ust ja jalgteed, mis selle juurde viib – see ei ole rahvast täis. Vaid mõned üksikud käivad mööda seda teed, sest see on nii halvasti nähtav, konarlik ja kivine. Kuid see on tee, mis viib tõelise distsipliini juurde.”
Erinevalt varasematest filosoofidest ei pööranud ta põhitähelepanu maailma tekkimisele, vaid sellele, kuidas inimene oma elus käituma peaks. Peatähelepanu pööras ta eetikaprobleemidele, ta väitis, et voorus ja teadmine on lahutamatud, seepärast toimib ainult tark inimene õigesti ja õiglaselt. Sokrates arvas, et inimene saab käituda õigesti vaid siis, kui ta teab, mis on õige. Vapper saab olla ainult see, kes teab, mis on vaprus, õiglane see, kes teab, milles seisneb õigus jne. Need, kes seda ei tea, võivad õigesti käituda ainult juhuslikult. Kes mõistab, mis on headus, see halba ei tee. Halb käitumine tuleb üksnes teadmatusest. Samas leidis Sokrates, et inimesed sageli vaid arvavad, et teavad asju, mida nad tegelikult ei tea. Sokrates ei pidanud lugu Ateena demokraatlikust riigikorrast. Ta arvas, et riiki peaksid juhtima ainult targad ja asjatundlikud mehed, mitte aga lihtrahvas, nagu Ateenas kombeks.
Niisiis võib väita, et Sokrates jäi oma veendumustele truuks, sest kirjatükis mainib ta Kritonile, et ta oleks võinud valida ju pagenduse aga ta ei teinud seda, siis miks peaks ta praegu põgenema.
Siinkohal meenub mulle kohe üks Nõukogude aegne anektoot, kus II maailmasõja ajal punaarmee kaevikus sakslaste pealetungi ajal ütleb reamees Ivanov leitnant Sidorovile: ‘’Seltsimees leitnat meie kuulipildujas lõppesid padrunid.’’ Seepeale küsib leitnant:’’ Reamees Ivanov olete kommunist?’’ Ja kuulipilduja tärises edasi. Kui sa oled valinud korra ja riigi, kus elada, siis teeni seda, meeldib see sulle või mitte, kui partei ja valitsus käsib kuulipildujaga tanki puruks lasta,siis pead sa seda ka tegema. Muuseas Nõukogude aegsetes sõjafilmides ei kahelda partei otsustes, sest igaüks teadis, et parties on need kõige targemad, vapramad üllamad jne, kuigi tegelik elu näitas vastupidist, et just parties olid suurimad idioodid. Seega võiks just nagu arvata, et Sokrates oli kommunist, kuid vaevalt, et tal sellisest korrast ettekujutus oli ning, siinkohal meenub mulle äsja loetud J.R.R. Tolkeni lõpetamata romaan ‘’Silmarillion’’, kus haldjad valivad endale juhtideks just kõige targemad, vapramad ja üllamad. Nende mõõgad on teravad ja pikkad nende teod on üllad nad valitsevad oma riiki kahjustamata kellegi huve, nad võitlevad kurjusega, mis tahab hävitada nende piiritut loomingulist ilu ja mis põhiline nad on ustavad oma tarkadele juhtidele. Ma arvan, et Tolken on oma teostes just pöördunud Sokratese õpetuste poole, ta arvab, et haldjad on need olevused, kelles peitub tarkus,julgus ja üllus, sest inimesed on reetlikud kasuahned jne. Tolkeni teostes on haldjatest kuningad ausad, nad väärivad oma positsioone, nad ei kasuta oma hierarhilist asetust, mitte rikastumiseks vaid riigi ja rahva teenimiseks.
Niisiis leiab Sokrates oma vestluses, õigemini küll selgitustes Kritonile, et kuna inimkonda või riiki või mida iganes moodustist juhivad targad, arukad ja üllad inimesed, ning need targad on ka sinu iidoliteks, kelle arvamustest sa hoolid, seega pole sul põhjust nende otsustes kahelda.
Samas jääb mulle isiklikult arusaamatuks tõik, et eelpoolmainituna Sokrates just hästi ei suhtunud Ateenas valitsevasse korda, siis miks ta ei valinud pagendust või ei põgenenud Kritoni soovitustel, sest tema otsuseid ei langetanud tema mõistes targad ja õiglased inimesed. Siinkohal võib paraleele tõmmata kommunistliku esiluuletaja Majakovskiga, kes nähes riigikorra mõtetust lasi enda maha, seega ka Sokrates võib olla oli väsinud tuuleveskitega sõdimast ja nähes oma deeside mittetäitumist, mis ajapikku hakkasid võtma mõtetuse ilmet,lihtsalt lasi enese ära tappa.
Lõpetuseks:
Sokratese järgi maailmakord näeks välja järgmine: valitsevad targad ja asjatundlikud mehed ( jättes siiski mainimata antud kontekstis, kuidas seda tarkust ja asjatundlikust määrata) ning ülejäänud kuuletuksid neile ilma küsimusteta, sest valitsev klann on tark ja teeb tarku ja asjakohaseid otuseid. Põhimõtteliselt on Sokratese vestluses mainitud kord totalitarism ainsa vahega, et vähemuse tahte pealesurumisel enamusele ei kasutata terrorit vaid siis tarkust, mida enamus peaks võtma tõepähe ja pimesi uskuma.